Millised on riigi ISO-, telefoni- ja domeenikoodid?

Kuidas see töötab

Igal riigil ja paljudel territooriumidel on rahvusvahelises standardis ISO 3166-1 kolm koodi: kaks tähte (FI), kolm tähte (FIN) ja kolm numbrit (246). Vormid, passid, saatesildid ja tarkvara kasutavad neid, et riigi tuvastamine ei sõltuks selle nimest ühes keeles. Numbrid vastavad ÜRO M49 koodidele, seega sobivad need ka sinna, kus ladina tähestikku ei kasutata.

Telefonide suunakoodid pärinevad teisest standardist, ITU-T E.164, ega vasta riikidele üks ühele: koodi +1 jagavad USA, Kanada ja suur osa Kariibi mere piirkonnast, mida eristab kolmekohaline piirkonnakood (+1 684 on Ameerika Samoa), ning +44 hõlmab Ühendkuningriiki ja krooni sõltkondi. Soome helistamiseks vali oma asukohariigi rahvusvaheline eesliide (suuremas osas Euroopast 00, Põhja-Ameerikas 011), seejärel 358 ja number ilma riigisisese eesliiteta: 040 123 4567 muutub kujule +358 40 123 4567.

Interneti riigidomeenid kasutavad enamasti kahetähelist koodi (.fi, .de), ühe tuntud erandiga: Ühendkuningriigi ISO 3166 kood on GB, kuid domeen on .uk. Koodid muutuvad harva, riigi loomisel või ümbernimetamisel; helistamisreeglid muutuvad sagedamini. Allikad ja viimase kontrolli kuupäev on tabeli all.

Õhusõidukitel on veel üks kood. ICAO 7. lisa järgi algab iga registreerimistunnus registririigi riikkondsustunnusega, mis pärineb riigi ITU raadiokutsungite sarjast: Soomes OH-, Ühendkuningriigis G-, Saksamaal D- ja USA-s N ilma sidekriipsuta. Määrav on pikim sobiv tunnus, seega B-HNR viitab Hongkongile, ent paljast B- tunnust jagavad Hiina ja Taiwan. Tunnus näitab registrit, mitte omanikku ega lennupiirkonda.