Kuidas morsekoodi kirjutada, esitada ja kuulata?

Kuidas see töötab

Morsekood esitab iga tähe lühikeste ja pikkade signaalidena: punktide ja kriipsudena. Rahvusvaheline morsekood on määratud ITU-R soovituses M.1677-1. Ajastuse alus on üks ühik: punkt kestab ühe ühiku, kriips kolm, paus tähe sees ühe, tähtede vahel kolm ja sõnade vahel seitse ühikut.

Kiirust mõõdetakse sõnades minutis (WPM) standardsõnaga PARIS, mille pikkus koos sõnavahega on täpselt 50 ühikut. Üks ühik kestab seega 1,2 / WPM sekundit: kiirusel 20 WPM kestab punkt 60 ms ja kriips 180 ms. ARRL-i standarditud Farnsworthi ajastus saadab tähti märgikiirusega c, kuid pikendab pause, nii et kogu sõnumi kiirus on väiksem kiirus s: sõnale lisandub ta = (60c − 37,2s) / (sc) sekundit, mis jaotub tähtede ja sõnade vahele suhtes 3 : 7.

Vastuvõtt toimub selles seadmes. Heli puhul mõõdab tööriist tooni tugevust lühikestes lõikudes (Goertzeli meetod); valguse puhul kaamera sihtruudu heledust igas kaadris. Mõlemal juhul tuvastab see signaali alguse ja lõpu, eristab kestuse järgi punkte ja kriipse, leiab neist ka kiiruse ning loeb pausid tähtede ja sõnade piirideks; sinu võtmega antud signaale loetakse samamoodi. Kaamera näeb umbes 30 kaadrit sekundis ja punkt vajab neist umbes kolme, seega on valgus usaldusväärne kiiruseni umbes 0,4 × kaadrisagedus WPM: 30 kaadri juures sekundis on see 12 WPM.

Vilkuv valgus võib vallandada krambihoo. Ligipääsetavusreegel WCAG 2.3.1 lubab rohkem kui kolme välgatust sekundis ainult väikesel alal, seega jääb signaallamp sellest alast väiksemaks ja suur valgus piirdub kiirusega 5,5 WPM. Täisekraani välgatused rikuvad reeglit ja küsivad iga kord enne luba. Ä, Å, Ö, Ü ja Ñ ei kuulu ITU koodi; tööriist kasutab nende levinud signaale ja märgib need ära.