Kuidas on seotud QNH, QFE ja lennutasandid?

Kuidas see töötab

Kõrgusmõõtur on baromeeter: see mõõdab õhurõhku ja näitab seda standardatmosfääri kõrgusena (ICAO Doc 7488). Seadeakna arv määrab nullpunkti. QNH-ga näitab see kõrgust keskmisest merepinnast, QFE-ga kõrgust lennuväljast ja standardse 1013,25 hPa (29,92 inHg) korral rõhkkõrgust. Lennutasandid on rõhkkõrgus sadades jalgades, nii et kõik üleminekukõrgusest kõrgemal kasutavad sama seadet (ICAO Doc 8168).

Tööriist leiab näidu ja seade põhjal õhurõhu sinu lennukõrgusel valemiga p = p_set · (1 − L·H / T₀) astmes 5,256, kus H on näit, L = 6,5 °C kilomeetri kohta ja T₀ = 288,15 K, ning seejärel teise seade näidu. Näide: 3000 ft QNH-ga 1003 hPa annab rõhkkõrguseks umbes 3275 ft ehk FL033; merepinna lähedal vastab üks hektopaskal umbes 27–30 jalale. Üleminekutasand on madalaim lennutasand üleminekukõrgusest kõrgemal. Ristlennutasandid järgivad ICAO 2. lisa liidet 3: magnetilise teekonnanurga 000–179° korral paaritud tuhanded, 180–359° korral paaristuhanded, VFR-i korral lisatakse 500 ft.

Külm õhk on tihedam, nii et rõhutasandid on lähestikku ja õigesti seatud kõrgusmõõtur näitab liiga kõrget kõrgust. ICAO Doc 8168 parandab lennuväljast mõõdetud kõrgust H valemiga H · (15 − t₀) / (273 + t₀ − 0,5 · L₀ · (H + h)), kus t₀ on merepinnale taandatud lennuvälja temperatuur, L₀ = 0,00198 °C/ft ja h lennuvälja kõrgus merepinnast. Temperatuuril −10 °C vajab kõrgus 3000 ft merepinnal asuvast lennuväljast 290 ft lisakõrgust, nagu FAA AIM-is avaldatud ICAO tabelis.

See on õppevahend. Eeldatakse standardatmosfääri järgi töötavat kõrgusmõõturit ilma näidiku- või asendiveata, ICAO ristlennutasandite tabelit (riigid võivad avaldada oma tabeli) ning lineaarset külmaparanduse meetodit, mis on mõeldud kuni 5000 ft kõrgusele lennuväljast ja temperatuurile kuni −50 °C.